Anselme Laonist

Anselme (Anselm, Anselmus) Laonist (Anselmus Laudunensis Scholasticus; umbes 1050 – 15. juuli 1117) oli katoliku teoloog, varaskolastika esimene süstematiseerija ^[1].

Anselme oli talupoja poeg.

Ta õppis Beci kloostris (benediktiinide klooster Normandias) ja oli Canterbury Anselmi õpilane.

Aastast 1076 oli ta Pariisis teoloogiaõpetaja^[1]. Umbes 1090. aastast (sajandi lõpust^[1]) oli ta ülemdiakon ja õpetas koos vennaga ^[1] Laoni piiskoplikus koolis, kus kogus enda ümber palju õpilasi, kellest tuntuimad on Guillaume Champeaux'st ja Pierre Abélard (kes oli tema õpilane lühikest aega ^[1]). Et tema õpetus peegeldas siiski ainult traditsioonilist õpetust ja rajanes tekstide rangel tõlgendamisel, mitte omapoolsetel kaalutlustel, pöördus Abélard temast peagi ära. Anselme lükkas tagasi iga küsimuseasetuse, millele ei saanud autoriteetsete tekstide põhjal vastata.

Anselme keeldus mitu korda piiskopiametist. Viimastel aastatel tegeles ta ainult oma õpetuse viimistlemisega.

Tema teosed, eelkõige sententsid ja interlineaargloss, kaotasid peagi õpetajate ja õpilaste soosingu. Nende asemele tulid järgmise põlvkonna teosed, nagu Petrus Lombarduse "Sententsid". Anselme andis siiski suure panuse selliste skolastika reeglite väljatöötamisse, mis võimaldavad peale tsitaatide ka argumente, ning keskaegse teoloogia aluseks oleva intellektuaalse pärandi selgitamisse.